20 juuni Suunaviidad Eestis
Kas maantee ääres olev suunaviit hooajalisele müüjale on hea ja miks see võiks olla lihtsam kui täna?
Suve algusega ilmub Eesti maanteede äärde tuttav vaatepilt – käsitsi kirjutatud või printitud sildid, mis kutsuvad peatuma:
“maasikad”, “mett”, “kukeseened”, “kartul”, “suitsukala”.
See on osa meie suvest ja maaelust. See on osa Eesti toidukultuurist. Ja ausalt – kes meist poleks kunagi tee ääres peatunud, et osta värskeid marju või võtta kaasa mõni kodumaine delikatess?
Aga silt ei ole ainult silt – 2025.aasta jõulukuuse hooajal seisime ka meie sama küsimuse ees:
kas ja kuidas tohib maantee äärde suunaviita panna?
Ja olgem ausad – vastused ei tulnud lihtsalt. Transpordiameti seisukoht on tegelikult arusaadav. Küsimus ei ole selles, kes müüb või mida müüb, vaid selles, kus ja kuidas silt paikneb. Nagu Transpordiamet ise ütleb – probleem tekib siis, kui juht märkab silti liiga hilja. See võib põhjustada ootamatut pidurdamist või ohtlikke manöövreid.
Ohutus peabki olema proriteet! Sellega ei vaidle keegi.
Aga kas protsess on proportsionaalne?
Täna tähendab ka väikese maasika- või kukeseenesildi paigaldamine:
- sobiva asukoha leidmist
- maaomaniku nõusolekut
- kujunduse tegemist
- taotluse esitamist
- ootamist
Ja tihti… ootamist veel.
Samas: 👉 maasikahooaeg kestab võib-olla 2–3 nädalat
👉 kukeseene aeg võib olla veelgi lühem
Nagu Talupidajate Keskliidu esindaja on tabavalt öelnud:
“Selleks ajaks võib hooaeg juba läbi olla.” (Loe ERR artikkel)
Siin on koht paremaks koostööks
Me ei ütle, et silte peaks lihtsalt suvaliselt püsti panema.
Aga me usume, et riik võiks olla rohkem partner kui takistus
Näiteks:
- selge juhend: kus tohib ja kus ei tohi
- näited: milline silt on okei
- lihtsam, kiirem protsess väikemüüjale
Sest küsimus ei ole ainult siltides. See on laiem küsimus – kuidas jõuab kohalik toodang tarbijani, kuidas saavad väikesed tegijad oma kauba müüdud, kas riik aitab või raskendab seda?
Meie kogemus jõulukuuskedega on sama. Kui inimene ei leia müügikohta üles, siis ta ei osta – nii lihtne see ongi. Suunaviit ei ole luksus, see on vajalik osa müügist.
Jah, Transpordiametil on üleval materjal taotlusprotsessist, tehnilistest reeglitest, sisu ja ohutusnõetest, teekaitsevööndi kaugustest. Aga puudub ajutisele kauplejale üks ja loihtne juhend, visuaalsed näited, hea vs halb silt, kiire otsustusabi väiketalunikule. Aga mida siis saaks teha paremini riik ? Lihtne 1 lk juhend, tüüpnäited ja kiirkooskõlastus hooajalisetele müüjatele. See on tegelikult teostatav 🙂
Lõpuks üks lihtne mõte:
Ka transpordiametis töötav inimene sööb maasikaid, ostab mett, käib seente järel ja ostab jõulukuuse. Me elame kõik sams ruumis ja võibolla sellepärast võikski kogu maantee äärseid ajutisi ja hooajalisi silte hõlmav teema vähem bürokraatlik ja rohkem inimlik.